Tihti ütleme “Ei armasta”, aga hinges jooksevad meil pisarad. Tihti ütleme “Vihkan”, kuid ainult selleks, et ise usuksime seda. Tihti ütleme “Hüvasti”, kuid samas lootes teda veel kord näha. Tihti ütleme “Mine ära”, selleks, et inimene ei näeks me pisaraid. Tihti ütleme “Mitte kunagi”, kui teame, et seda juhtub veel. Tihti ütleme “Olen sust üle saanud”, kui kardame tunnistada oma
tundeid. Me ütleme “Olen sind unustanud”, kui mõtted inimesest on alati. Me ütleme “Kustutasin ta nr. ära”, kui mäletame seda peast. Vahest ei saa öelda “Armastan”, sest kardame vastust. Me palume, et meid jäetakse üksi, kuigi tegelikult vajame kellegi tuge. Me loodame, kuigi pole eriti mingeid võimalusi. Me ootame, kuigi teame, et meid on juba unustatud. Me unistame teades, et seda mitte kunagi ei juhtu.






